Mis on Nōtan?

Jaapani sõna nōtan (濃淡) tähistab tumeda ja heleda ning tugevama ja nõrgema tooni erinevust.

Kunstiõpetuses kasutatakse Nōtani mõistet selleks, et vaadata pilti mitte üksikute esemete, vaid heledate ja tumedate pindade tervikuna. Oluline on, kuidas need pinnad on paigutatud ja kuidas nad üksteist mõjutavad.

Nōtani puhul võib kasutada ainult musta ja valget, kuid põhimõte ei tähenda tingimata mustvalget pilti. Ka kaks erineva heledusega värvi võivad moodustada selge Nōtani kompositsiooni.

Nōtan ja Jaapani kunst

Jaapani tušimaalides ja puulõigetes kasutatakse sageli suuri selgeid pindu ning jäetakse osa paberist teadlikult katmata. Seetõttu võib kujund tekkida mitte ainult joonest või värvist, vaid ka sellest, kuhu kunstnik midagi ei pane.

Hea näide on Maruyama Ōkyo maal „White Herons“. Haigrute valged kehad tõusevad esile tänu sellele, mis neid ümbritseb.

Maruyama Ōkyo, White Herons, 1769. Tušš paberil.

Mõtle: Kas lind on maalitud või on ta hoopis maalimata?

Kuidas jõudis Nōtan lääne kunstiõpetusse?

Ameerika kunstnik ja õpetaja Arthur Wesley Dow uuris 19. sajandi lõpus Jaapani kunsti. Oma raamatus „Composition“ jagas ta kujundamise kolmeks põhiliseks elemendiks: joon, Nōtan ja värv.

Dow jaoks tähendas Nōtan heledate ja tumedate pindade omavahelist paigutust. Tema lähenemine aitas kunstiõpetuses pöörata tähelepanu sellele, kuidas pilt tervikuna töötab, mitte ainult sellele, kui täpselt on üksikud objektid kujutatud.

Kas teadsid?

Kui vaatad pilti kaugelt või kissitad silmi, kaovad väikesed detailid ja kõige paremini jäävad nähtavaks suured heledad ja tumedad pinnad. Kunstnikud kasutavad seda võtet kompositsiooni kontrollimiseks ka maalis, illustratsioonis ja disainis.

Seosed

Positiivne ja negatiivne ruum · kontrast · tasakaal · kompositsioon

Viited

Maruyama Ōkyo, White Herons, 1769. The Metropolitan Museum of Art. Open Access / Public Domain. The Metropolitan Museum of Art

Arthur Wesley Dow, Composition. Project Gutenberg