Kujutav kunst peegeldab tunnetatavat ja kunstniku elamusi nägemismeelega tajutavate kujundite kaudu.

Kunstiga tegelemiseks on mitmeid põhjuseid. Kõige olulisem neist on vajadus end väljendada, jõuda originaalse tulemuseni. Kunstiga tegelemine käivitab protsessi, milles osalevad enamik inimese meeli. Kunstiga tegelemine arendab mõtlemise erinevaid tasandeid kaasates loovuse, kriitilise mõtlemise ja probleemilahendusoskuse ning aitab kaasa peenmotoorika arengule. Käelise tegevuse käigus loodud esemed ja kogetud emotsioonid on arengu jaoks tähtsad ning pakuvad eduelamust.

Loovus kujutab endast tavaliselt sihipärast uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste loomist. See esineb kõikides inimtegevuse valdkondades. Loova mõtlemise piirid ulatuvad kujundlikust (visuaalsest) mõtlemisest kuni abstraktse (mentaalse) mõtlemiseni. Loovust sütitab inspiratsioon või uudishimu. Seda toetavad ka intuitsioon, assotsiatsioonid psüühiline seisund.

Loomeprotsessi hõlmab aistinguid, taju, mõtlemist, assotsiatsioone, intuitsiooni, inspiratsiooni, kujutlust, probleemide lahendamist ja produtseerimist. Loomeprotsessist võtavad osa inimese kõik vaimsed jõud, eriti kujutlusvõime, selles esinevad ka õppimise ja mängu elemendid ning seda võib mõista sammude ahelana, mis on vajalik probleemi lahendamiseks. Selleks, et midagi luua peab see eelnevalt ette kujutatud ehk kujutletud olema. Kujutlus on loome “pooltoode” mille alusel midagi luua püütakse. Kujutleda võib nii pilti, helindit, süžeed, kontseptsiooni, hüpoteesi kui ka matemaatilist avaldist, algoritmi ja tõestuskäiku, kuni nad välja kujunevad ehk kujundiks vormuvad.

Looming hõlmab endas ka looja (tegija) individuaalseid omadusi ja tema “maitset”, mitmesuguseid omaksvõetud reegleid ja tõekspidamisi. Loominguline teostus on aga piiratud tegija võimetega. Oma meelte ja pädevuste arendamine on üks eeldusi, mis aitab loomeprotsessis edukas olla.

Kunstiga tegelemine toetab peenmotoorikat. Peenmotoorika on käte ja silmade koostöö, sõrmede liikumise nõtkus ja täpsus sh esemete haaramine, söömine, lõikamine, riietumine, kirjutamine, joonistamine jne. Uuringutest selgub, et sõrmede ja labakäe piirkonna lihaseid aktiveerivad tegevused on tihedas seoses taju, mõtlemise, tähelepanu, mälu, kõne ja lugemisoskuse arenguga. Neid oskusi arendame me juba lapseeas, kuid mõnikord, näiteks traumajärgselt, vajab peenmotoorika uuesti turgutamist või lausa nullist õppimist.

Sõrmede liikumise arengus on koolieelses eas, algklassides aga ka vanemas eas olulisel kohal tegevused, kus tuleb ühendada esemeid, sobitada omavahel osakesi, sorteerida või paigutada ümber eri kuju või suurusega väikeseid esemeid, seetõttu on soovitav tegeleda meisterdamisülesannetega.